Viru Säru ajalugu: kümme säru läbi kahekümne aasta

 

Väidetavasti oli 1986. aastal Lahemaa rahvuspargis toimunud Viru Säru esimene folkloorifestival Eestis, millele järgnesid õige pea folkloorifestivalid teistes maakondades. Idee autoriteks olid Rene Treial, Ilmar Epner, Rein Sikk, Maie Orav.

Viru särust üle Eestimaa sündinud folkloorifestivalide nimed moodustati spontaanselt Viru Säru nimevormi eeskujuks võttes - koht ja kohalik simmani nimetus: Kirde killad, Viljandimaa virred, Tartumaa trallam, Pärnumaa pirand, Jõgeva jaskar jt.

Viie esimese säru kunstiliseks juhiks oli Maie Orav, kuuendast särust (1995) on festivali kunstilist poolt vedanud Igor Tõnurist. Kõik festivalid on seni toimunud Lahemaal Palmse või Vihula mõisas. Aastal 1994 toimus festivali korralduses oluline muudatus - Viru Säru hakati korraldama kahe-kolme aasta tagant ning eeskava põhitegijateks said eeskätt omad, Lääne-Viru maakonna taidlusrühmad. Sel põhjusel on särude ettevalmistamises valitsenud suund  Virumaa folklooripärimuse sügavamale tundmaõppimisele. Tähtsaks on peetud ka oma maakonna folkloorirühmadele ühispeo korraldamist ja üldise rahvapeo meeleolu loomist. Alati on teretulnud olnud külalisesinejad kodu- ja välismaalt, kes on ikka Viru Säru kaunistuseks olnud.

Igale Viru Särule on värvi andnud mingi kindel suunav teema, mis muidugi ei välista ka muuaineliste folkloorikavade ettekandmist.

I - protestisäru – 1986 Palmses,
mis sündis senini N. Liidus ja ENSV-s ainuvalitsenud ja riiklikult eelisarendatud nn. sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku rahvakultuuri edendamise vastu.

II – ohusäru – 1987 Palmses,
kus teadvustati kriisi N Liidus ja äratati rahvast vabale vaimule ja enesemääramise õigusele, lisaks protestiti fosforiidikaevandamise ohu vastu Virumaal.

III – ripatssäru – 1989 Palmses,
kus püüti säru ühendada Balti folkloorifestivaliga Baltica. Õnneks jõuti arusaamisele, et säru on ikka hoopis midagi muud, kui suure festivali väike ripats.

IV – põhjasäru – 1990 Palmses,
mil taheti liita säru Nordleki festivalide ketiga, kuid Nordleki süsteem ei usaldanud meie veel  õblukest iseseisvust. See-eest laulis-tantsis särul palju põhjala inimesi.

V – invasäru – 1992 Palmses,
kus osales palju vaimsete ja füüsiliste puuetega tantsijate-lauljate rühmi nii Eestist kui Põhjamaadest. Paljude arvates oli see revolutsiooniline ettevõtmine, mis viis Eesti puuetega inimeste taidlusliikumise hoopis uuele tasemele.

VI – muutuste säru – 1995. Vihulas,
kus küsiti, kas Euroopaga ühinemine ohustab väikerahvaste kultuure ja hakati rohkem tähelepanu pöörama regilaulule ja pillimängule. Tegevust alustasid naljalava ja vabalava.

VII – jõu- ja osavussäru – 1997 Vihulas,
kus esitati kõikvõimalikke rahvalikke mänge – palgilükkamist, kurnimängu, rattal käimist jne.

VIII – naljasäru – 2000 Vihulas,
kus tehti hernehirmutisi ja ristiti need särutisteks, lauldi naljalaulude, pandi esinema vikatiluiskajate- ja linnulaulukoor.

IX – kiigesäru – 2003 Palmses,
kus olid nii kiik kui kõik, mis kiige juurde käib alates kiigelauludest ja lõpetades kiikinguga. Esimest korda toimus särul jumalateenistus koos folkloorsete kirikulaulude laulmisega, protestina metsade raiumise vastu ohverdati iidsele ohvripuule.

Kõikidel särudel on olnud näitused, käsitööde tegemised, õpitoad, pillitoad, festivali klubi, õhtu-öö simman.

Koostasid Anne Peäske ja Igor Tõnurist